Inspiratsioon.

Kust tuli selline mõte, et teeksime nüüd nii kindlasse kohta ja suure tahtmisega kooli? Miks just sinna? Nii küsitakse minu käest tihti.

See idee pärineb minu jaoks ühest õhtust, kui Maarja rääkis mulle sellest ideest ja küsis, et kas ma olen huvitatud sellega tegelemisest. Kogu asi tundus huvitav, aga meeletut tahet siis seda teha ei olnud. Mis oli, oli kohusetunne. Tunne, et kui mina olen nii palju maailma käest saanud, siis mingil hetkel tuleks hakata vastu ka andma. 

Päevad möödusid. Ühel saatuslikul neljapäeval rääkisime Margoga, minu väitlusõpetajaga trolli peale minnes Ladakhist ja sellega seonduvast. Ta kuulas ja küsis ning äkki ütleb, et Sanna, mulle tundub, et sa ei taha seda tõsiselt ja südamega teha. Tema teadis juba siis, et selleks, et me õnnestuksime, on vaja palju higi, verd ja pisaraid valada, mida saab teha ainult siis, kui kirg piisavalt suur on. 

Ma läksin tol õhtul koju ja äkki, täiesti laest, olin ma nagu välgunoolest löödud. See kõlab nagu muinasjutt, aga ma lihtsalt ühel hetkel tundsin, et JAH, MA PEAN SEDA TEGEMA! Ma mitte ainult ei pea, vaid ma tahan MEELETULT! Emotsioonid, mida tol hetkel tundsin, on kirjeldamatud. See oli vaieldamatult üks minu elu õnnelikumatest hetkedest. Ja mõelda vaid, see õnnetunne, ekstaas lausa, sai alguse ühest küsimusest. 

Kust aga Maarja oskas seda minu käest küsida? Tema kuulis kuuldavasti seda Sangyase käest. Sangyas on Eestis resideeruv budisti munk, kelle head sõbrad Maarja ja Margo on juba mitu aastat olnud. Sangyas on ise pärit Indiast, sealt samast kohast, kuhu meie kool tuleb. Iga kord, kui ta pöördub oma kodukülla, tulevad tema juurde inimesed lastega, kes paluvad, et Sangyas leiaks võimaluse, kuidas nende laps koolis saaks käia. 

Meid leiti