Enamus inimesi arvab, et meil siin maakeral on olemiseks mingi põhjus. Altruistlikumad arvavad, et elame teiste teenimiseks, teadmistehimulisemad peavad enda eesmärgiks võimalikult suure teadmistepagasiga siit ilmast lahkumise. On neid, kes elu lihtsalt naudingute jadaks peavad ja neid, kes tahavad oma aja lihtsalt Maal ära tiksuda.

Kui ühel üksikul piirkonnal India põhjaosas ei ole kooli, siis on see minu arvates igaühe asi. Igaühe keeli peaks puudutama teise puudus. Minu südamesse see igastahes läks, lausa nii tugevasti, et otsustasin, et miks mitte probleem lahendada nüüd, kohe, ootamata, et keegi teine sellega tegeleks. Ja nii hakkasimegi me koos kooli tegema.

Rääkides üksikasjadest, siis kool tuleb Indiasse, täpsemalt Ladakhi maakonda, Tya külla. Miks just see koht? Nimelt tutvusin hiljuti ühe Eestis resideeruva budistliku mungaga, kellel nimeks Sangyas. Tema on just nimelt pärit sealt samast külast. "Iga kord," rääkis ta, "kui ma tulen oma kodukülla, tulevad minu juurde raskesse olukorda pandud vanemad. Nad soovivad, et nende lastele leitaks koht, kust saada kasvõi algelinegi haridus, et siis edasiõppimise võimalusi suurendada."

Kooli tuleks aasta jooksul õppima umbes 100 õpilast, mis meie mõistes on ju kooli kohta üsna väike number.